Võti Paradiisi.
Märtsikuu seitsmendal päeval, 2013 aastal, sõitsin ma Viljandi notarisse, et kätte saada äsjasoetatud Paradiisi talu võti. Olen juba väga pikalt unistanud oma majast ja oma aiast. Unistus on olnud juba nii pikalt, et oli hetki, mil ma arvasin, et see kõigest unistuseks jääbki. Kinnisvaraportaalides otsisin erinevate hindadega ja asukohtadega väikseid majakesi, suvilaid, maatükke ja ka kortereid maale. Millestki tuli ju alustada ja lõpuks polnud enam suurt vahet, sest soov oli suur ja pidin saama kasvõi kõige pisema tööriistakuurikese keset mõnda inimese poolt hüljatud heinamaad.
Läks aga pisut teisiti. Mingisuguse ime läbi avastasin ühel õhtul kv.ee lehelt Viljandimaal müüdava maja, mulle sobiva hinnaga ning lähemal uurimisel selgus, et majal, õigemini talul, on väga tore nimi- Paradiisi talu. Lisaks oli ka piisavalt palju maad, pisike parkmetsatükike maja kõrval, 2 aita, tilluke suvemajake jms.
See polnud enam üldse oluline, kas maja katus laseb läbi, kas aed on ümber, kas kaevus on puhas vesi, kas elekter on sees, kas ahjud töötavad, kas sarikad on korras. Põhiline oli see, et kuna ma kõige rohkem soovisin oma aeda, siis nüüd oli see mul olemas. Päris mitu päeva läks selleks, et aru saada, et see pole enam unistus, see pole uni. Kuigi mul oli nüüd võti, päris suur ja massiivne teine, oli ikkagi tunne, et see on laenuks saadud, et see pole minu oma. Esimest korda üksinda Paradiisi sõites, oli ikka veel tunne, et olen kellelgi külas ja midagi eriti puudutada ei julgenud. Sest alati oli nii olnud. Vanaema-vanaisa juures käies olid siiski külaline, sugulaste suvilates olid külaline, Vaibla puhkekeskuses, kus möödusid enamus minu lapsepõlve suvedest, olin samuti külaline. Seetõttu oligi ja tegelikult on veel siianii, raske harjuda mõttega, et see on nüüd lõpuks tõelisus. Eks see ju polegi mingi eriline asi, vana lagunenud majake. Kuid kogu see ümbrus seal on lihtsalt võrratu ning maja ees tekib selline mõnus ja soe tunne. Tundub, et majale ei pandud ilmaasjata aastal 1928 nimeks Paradiisi. See on, vähemalt minu jaoks, paradiisilik koht. Aeg peatub seal ning kõik mured ununevad.
Eks ajapikku seal toimetades, remontides, puhastades ja korrastades, istutades, rohides, külvates, niites ja muud tehes, hakkab see koht ilmet võtma ning saab ehk uue elu sisse. Seniks aga on mul koht, mida nautida just sellisena, nagu see parasjagu sel momendil on.
Läks aga pisut teisiti. Mingisuguse ime läbi avastasin ühel õhtul kv.ee lehelt Viljandimaal müüdava maja, mulle sobiva hinnaga ning lähemal uurimisel selgus, et majal, õigemini talul, on väga tore nimi- Paradiisi talu. Lisaks oli ka piisavalt palju maad, pisike parkmetsatükike maja kõrval, 2 aita, tilluke suvemajake jms.
See polnud enam üldse oluline, kas maja katus laseb läbi, kas aed on ümber, kas kaevus on puhas vesi, kas elekter on sees, kas ahjud töötavad, kas sarikad on korras. Põhiline oli see, et kuna ma kõige rohkem soovisin oma aeda, siis nüüd oli see mul olemas. Päris mitu päeva läks selleks, et aru saada, et see pole enam unistus, see pole uni. Kuigi mul oli nüüd võti, päris suur ja massiivne teine, oli ikkagi tunne, et see on laenuks saadud, et see pole minu oma. Esimest korda üksinda Paradiisi sõites, oli ikka veel tunne, et olen kellelgi külas ja midagi eriti puudutada ei julgenud. Sest alati oli nii olnud. Vanaema-vanaisa juures käies olid siiski külaline, sugulaste suvilates olid külaline, Vaibla puhkekeskuses, kus möödusid enamus minu lapsepõlve suvedest, olin samuti külaline. Seetõttu oligi ja tegelikult on veel siianii, raske harjuda mõttega, et see on nüüd lõpuks tõelisus. Eks see ju polegi mingi eriline asi, vana lagunenud majake. Kuid kogu see ümbrus seal on lihtsalt võrratu ning maja ees tekib selline mõnus ja soe tunne. Tundub, et majale ei pandud ilmaasjata aastal 1928 nimeks Paradiisi. See on, vähemalt minu jaoks, paradiisilik koht. Aeg peatub seal ning kõik mured ununevad.
Eks ajapikku seal toimetades, remontides, puhastades ja korrastades, istutades, rohides, külvates, niites ja muud tehes, hakkab see koht ilmet võtma ning saab ehk uue elu sisse. Seniks aga on mul koht, mida nautida just sellisena, nagu see parasjagu sel momendil on.
Esimene külastus.
Enam pole täpselt meeles, millal, kuid arvatavasti nädal pärast ostu vormistamist istusin ma autosse, kaasas 5 suurt prügikotti, paar puhastuslappi, käärid ning teip ja asusin teele. Viljandi maantee on mulle väga tuttav, sest mamma-papa juurde sõitsime tihti. Samuti ka Vaiblasse, mis jääb poolele teele Tartu ja Viljandi vahepeal. Vaiblast edasi jõudes, tuleb suurest maanteest ära pöörata ning edasi tuleb juba väga kurviline tee- 9km sõitu, kord kruusatee, siis jupike asfalti jne.
Olles juba peaaegu kohal, märkan, et tee peal jookseb mingi elukas ja keegi ajab teda taga. Elukaks osutus üks hiigelsuur jänes ja teda ajas taga koer. Loodetavasti sai jänes põgenema ning koer leidis kodutee üles.
Niisiis, esimene tervitus. Oli küll juba märts, kuid miinuskraade oli palju, 10 ringis, kui mitte rohkem. Maja oli seest külm ja rõske. Õues oli isegi soojem olla, kuid kuna ma olin juba majale tere tulnud ütlema, siis esimese asjana tegin tiiru tubadele peale ja hakkasin siis natuke julgemalt kappidesse (kogu mööbel ja muud asjad jäid majja sisse) piiluma. Arvasin, et nendest viiest prügikotist piisab päris pajude mittevajalike asjade äraviskamiseks, kuid nii see polnud. Kotid said ruttu täis ja tundus, et pole nagu üldse tubades midagi vähemaks jäänud. Seejärel viisin paar tooli õue lume peale ning puhastasin need ämblikuvõrkudest jms. Üldiselt on seal siiski päris puhas, tolmu eriti pole. 9 aastat on maja seisnud sedasi, et keegi seal sees elanud pole. Enne seda elas seal aga üks kena vanaproua. Ma ei tundnud teda, kuid seal tema asjade vahel ringi käies tekib selline tunne, sest kõik on kenasti sätitud ja korras hoitud. Väga põnev on vanu asju vaadata selle mõttega, et kui neid natuke puhastada ja värvida, siis saab neisse uue elu sisse puhuda. Seda kõike aga alles suvel.
Olles juba peaaegu kohal, märkan, et tee peal jookseb mingi elukas ja keegi ajab teda taga. Elukaks osutus üks hiigelsuur jänes ja teda ajas taga koer. Loodetavasti sai jänes põgenema ning koer leidis kodutee üles.
Niisiis, esimene tervitus. Oli küll juba märts, kuid miinuskraade oli palju, 10 ringis, kui mitte rohkem. Maja oli seest külm ja rõske. Õues oli isegi soojem olla, kuid kuna ma olin juba majale tere tulnud ütlema, siis esimese asjana tegin tiiru tubadele peale ja hakkasin siis natuke julgemalt kappidesse (kogu mööbel ja muud asjad jäid majja sisse) piiluma. Arvasin, et nendest viiest prügikotist piisab päris pajude mittevajalike asjade äraviskamiseks, kuid nii see polnud. Kotid said ruttu täis ja tundus, et pole nagu üldse tubades midagi vähemaks jäänud. Seejärel viisin paar tooli õue lume peale ning puhastasin need ämblikuvõrkudest jms. Üldiselt on seal siiski päris puhas, tolmu eriti pole. 9 aastat on maja seisnud sedasi, et keegi seal sees elanud pole. Enne seda elas seal aga üks kena vanaproua. Ma ei tundnud teda, kuid seal tema asjade vahel ringi käies tekib selline tunne, sest kõik on kenasti sätitud ja korras hoitud. Väga põnev on vanu asju vaadata selle mõttega, et kui neid natuke puhastada ja värvida, siis saab neisse uue elu sisse puhuda. Seda kõike aga alles suvel.
Jääpurikad ja linnulaul.
Tunne on siiski kevadine, kuigi külm tahab nina otsast näpistada. Linnud laulavad, mind ümbritseb mõnus vaikus, autod ei sõida, kui ehk mõni väga üksik välja arvata. Lumi krudiseb jalgade all ja jääpurikaid katuseräästalt alla koksates tekib tore kristalne hääl.
Hetkeks tundub, et polegi nii külm enam, päike soojendab juba põski ja eks värkses õhus ringi liikudes ja toimetades hakkab samuti soe. Prügikotid autosse vinnatud ning labidaga pisut seda rasket lund sissesõidutee pealt ära lükatud, seisatan veel korraks keset hoovi ja tunnen, kuid see koht mulle järjest rohkem südamesse pugenud on.
Selleks korraks siis kõik. Head-aega Paradiistalu!
Hetkeks tundub, et polegi nii külm enam, päike soojendab juba põski ja eks värkses õhus ringi liikudes ja toimetades hakkab samuti soe. Prügikotid autosse vinnatud ning labidaga pisut seda rasket lund sissesõidutee pealt ära lükatud, seisatan veel korraks keset hoovi ja tunnen, kuid see koht mulle järjest rohkem südamesse pugenud on.
Selleks korraks siis kõik. Head-aega Paradiistalu!
Pilte Paradiisitalust
Saage tuttavaks Paradiisivalvuriga- koer Prints.
Paradiisi tulevane valvur Prints esimest korda kohta uudistamas. Suuremalt jaolt on lumi sulanud ja kõik kohad, kuhu muru hakkab kasvama, on veel sügisesi lehti täis, mis ootavad, et neid riisutaks.
5 kuud hiljem...
Kevade asemel saabus suvi ning pärast lume sulamist muutusid ilmad soojaks ja sain päris palju aega Paradiisis veeta. On olnud tõeliselt imeilus suvi, päikeseline ja soe. Paradiisitalu on saanud endale tänu P.-ile vahepeal ilusa aia ning värava.
Hea uudis on veel see, et elekter on majas olemas, kaevuvesi on kasutuskõlblik (juua pole seda siiski veel julgenud, kätepesuks kõlbab aga hästi), paaril korral sai ahju alla ka tuld teha, kuid selle asjaga paistab, et tuleb oodata järgmist suve ning kohale kutsuda korstnapühkija.
Mõned mööblitükid olen jõudnud üle värvida, muru niita, majas koristada, aknaid pesta, puukuuri tegi A. ilusaks ning nii see suvi möödus.
Jaanipäevaks kogusime seltskonna kokku ja ööbisime esimest korda kohapeal. Üks julge majas ning ülejäänud kas telgis või lageda taeva all.
Hea uudis on veel see, et elekter on majas olemas, kaevuvesi on kasutuskõlblik (juua pole seda siiski veel julgenud, kätepesuks kõlbab aga hästi), paaril korral sai ahju alla ka tuld teha, kuid selle asjaga paistab, et tuleb oodata järgmist suve ning kohale kutsuda korstnapühkija.
Mõned mööblitükid olen jõudnud üle värvida, muru niita, majas koristada, aknaid pesta, puukuuri tegi A. ilusaks ning nii see suvi möödus.
Jaanipäevaks kogusime seltskonna kokku ja ööbisime esimest korda kohapeal. Üks julge majas ning ülejäänud kas telgis või lageda taeva all.
Suviseid pilte Paradiisist...
Kuigi sihtpunkt on tähtis, on teekond põhiline
Paradiisi on vahva sõita, sest teepeale jääb Võrtsjärv ning paadunud Vaibla-armastajana on peaaegu, et kohustus sealt läbi põigata. Mõnikord käime Vaiblas ainult Paradiisi sõites, teinekord aga ka tagasi Tartu poole tulles. Eks mul on vahel natuke kahju ka, et talu ei asu veekogule lähemal, kuid ei saa kurta, 9 km on täiesti võimalik läbida ka rattaga või jalgsi. Tulevikus saab ehk ka oma maa-alale ühe veesilma lasta kaevata.